Põhja-Venemaal, polaarjoone taga, ümbritsetuna veest, kividest ja liivast, elab oma traditsioonilistes majades veel paarkümmend inimest. Neid toidab loodus, peamiselt Valge meri. Need elutähtsast infrastruktuurist ära lõigatud ja piirkondliku valitsuse poolt peaaegu unustatud inimesed, peavad toime tulema oma igapäevaste raskustega ja elama kooskõlas toorete loodusjõududega. Näib, et need külakesed, nagu ka paljude teiste külakeste saatus Venemaal, liiguvad aeglase, kuid vältimatu väljasuremise teed.